Külastasin Saksa fotoühingu Berliini piirkonna klubide ja gruppide kodulehti. Kõik näitasid oma pilte väikeses mõõdus.
Temaatika on hästi lai naisaktidest mees(ilmselt ka homo-)aktideni. Siia vahele jäi igasugune teemavalik. Hästi palju on näha ateljeefotot. Paistab, et rahval raha jätkub. Tundus, et osa ateljeesi oli kellegi kodus sisse seatud. Suhteliselt vähe on kollektiivide lehtedel ka reisipilte.
Piltide vaatamise põhjal saan öelda, et nooremad mehed on rohkem tasakaalust väljas. Püüd on vaatajat ja vist ka ennast millegagi üllatada. Vanemad mehed ja kindlasti naised on tasakaalukamad. Pildid on traditsioonilisemad, teemad tuttavamad. Sageli tehakse tavalisi pilte, mille tehniline teostus on tasemel, aga mille sisu ei ulatu meie Tammelinna fotoringist kõrgemale. Olen märganud, et igasuguste fotokollektiivide (geograafia siin lai) pildivalik iseloomustab liikmete suhtumist oma kodukohta ja sageli näitab autorite rahakoti sisu. Jõukamatel on sageli pildid Aafrikast või vähemalt teiselt kontinendilt, õhema rahakoti omanikud liiguvad mööda kodumaad. Patrioodid, kellel oleks pildid oma kodukohast, on vähemuses.
Kui nüüd võrrelda sakslaste pilte tartlaste omadega, pole suurt vahet. Meie paistame isegi mitmekesisemad olevat. Tehnika osas on vahe parajalt suur. Meie autorid ei valda sel määral tehnikat kui nemad, ka on meie fotorahva töödes sageli liiga palju liigseid detaile. See viitab sellele, et kas pildistatakse tähelepanematult või ei julgeta pilti piisavalt jõuliselt kärpida. Samas, tartlaste piltidest on Tammelinna fotoringi rahval olnud meeldiv areng selja taga ja praeguseks ei ole põhjust oma pilte sugugi häbeneda. Hakkajamad suudavad 20-70-pildilise komplekti häid pilte ilmselt ka Euroopa-tasemel välja panna. Küll mitte kunstfoto-tipptasemel, aga just tavatasemel, mis on stabiilsuse ja hea taseme õigem näitaja. Tippfotod ei saa olla üldise taseme näitajad, kuigi see tundub sageli nii olevat. Näiteks Narva Sügis 2016. Kohalikel oli palju ÜKSIKUID häid pilte, aga neid lahjendas hall mass. Tartlaste eelis oli ühtlasem keskmisest kõrgem tase. Kui selle järgi pilte pingeritta seada, siis meie pildid jätsid terviklikuma ja parema mulje. Umbes sama oli seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel Tartu Fotoklubiga: üldine tase oli teiste klubide tasemest üle just õige piltide valiku pärast.
Oleks imeline, kui kõik autorid suudaksid oma pildid esitada must-valges skaalas. Kuna seda siiski ei juhtu, peaks olema eelistatud õige ja põhjendatud värvivalik. Pildistajad on kaotanud must-valges ehk hallskaalas nägemise. Selle tagasisaamine on väga keeruline.
Kindlasti saab olema huvitav EFKÜ 2017. aasta kokkutuleku korraldamine ja läbiviimine. Loodan siin kohata huvitavaid autoreid ja huvitavaid pilte. Tahan, olles peakorraldaja rollis, kitsendada autorite suuruseihalust. Iga autor ei saa kokkutulekul oma oskusi ja võimeid niikuinii täiel määral avada. Tore oleks, kui iga autor piirduks 3-4 pildiga stendil ja näitaks soovi korral ülejäänuid pakina. Seega saaks iga autor end avada vaid ühes teemas, aga siis kontsentreeritult ja paremas headuses. Soovi korral saaks näidata ka kolme-nelja head üksikpilti, mis tervikut ei moodustagi. Sellisel juhul oleks tegu üksikute piltide ekspositsioonis, mitte autori-ekspositsiooniga. Eelistaksin et autorid esitaksid oma meelispildid kileümbrikutes A4 mõõdus. Selliste portfooliotena. Saab palju ja erinevaid pilte näidata.
Tagasi vaadatud piltide juurde. Imeline oli vaadata praegusel ajal ruutformaadis pilte, aga see oli ülimalt nauditav. Nägin pilte teiselt autorilt, kellel oli vaatamiseks lausa rosolje ja see häiris. Head kaadrid, aga teemad segi Tootsi moodi. Sealsamas autorite isiklikke kodulehti vaadates nägin suurepärast loomingut. Miks kollektiivsel kodulehel kehvemaid pilte näha saab? Noorim autor oli 16-aastane ja tema pildid olid sama lapsemeelsed kui meie 10-aastastel. Loomad, putukad, lilled. Veidi ka, ilmselt vanemas eas tehtud hoonete ja masinate detaile.
|
