Olen teatris pilti teinud kaua, 1962/63 aastast saadik. Seepärast käisin täna Vanemuise teatri facebooki-lehel ja vaatasin pilte. Ehmusin ära! Need põhimõtted, mis kunagi nii olulised olid, on unustatud. Pean silmas seda, et ballett on eelkõige jalgade(ga) teater, jalalabasi ei saa amputeerida ühelgi pildil (ka draamalavastuse pildil), eriti kui kõrgemal veel ruumi. Kompositsioon peab olema selline, et poleks midagi liigset, mis tähelepanu hajutaks. Vildakad kaadtid võiks ju olla, aga see peaks olema orgaaniliselt seotud tüki sisuga ka pildis. Kui võtta kõigilt piltidelt kirevus, jääb alles suhteliselt tagasihoidlik valik, kui mitte just mannetu valik. Minu silmis peaks teaatrifoto ennekõike kajastama etendust ja alles siis võib ses olla fotograafi omapoolne nägemus. Piltidelt, mida vaatasin, vaatas mulle vastu fotograafide ükskõiksus nii tüki kui vaatajate suhtes. Jah, vaatajad on rumalamaks muutunud. Nad laigivad ka sõnnikut, kui ära tunnevad. Paljusi häid pilte "laigitakse" vaid selle pärast, et nad on kuulsuste tehtud või nähtud asjad. sisulise külje peale ei vaadata. Kui pakkuda vaatamiseks pilte, mis võõrad, siis olenemata nende headusest kiitust=laikimist ei näe. Kui pilt on tuttavast objektist ja veel enam, tuttav variant, mis kõikjal eksponeeritud, siis on kiitused lihtsad tulema. Internetiajastu on maitsetu meedia ajastu ja kõik käib selle järgi, kui palju kedagi-midagi on vaadatud. Nii ka teatrifoto. Kui autor sai kuskil kiita, on ta "tehtud mees" ja kriitika ei maksa miskit. Olen pettunud tänaste Vanemuise teatri fotode headuses! Minul polnud võimalik tipptehnikat saada. Olin ikka minimaalse tehnikahinna kammitsas. Teiste sõnadega tegin ikka s...st saia/leiba võimaluste piirides. Kui oleks paremat tehnikat kasutanud, oleks ka tulemus parem olnud. Kui nüüd võrrelda, siis mina pidin tegema tookord sama, mis praegu "seebikaga" tippkaamera vastu. Kuigivõrd sain hakkama. Hiljem hakati kutsuma välisjõudusid eliittehnikaha. Loomulikult oli vahe sees. Teatris ei olnud selliseid võimalusi. Samas oleks pidanud teatrisse jääma meediajuht ka fotode alal. Kadestasin kunagi Tallinna teatrite fotot ja kahjuks pean sama meelt olema ka praegu. Tartu teatrifoto onüliprovintslik.Püütakse odavalt hästi läbi saada, aga ei õnnestu. Nii ei ole viisakas. Minu jaoks on teatrifoto suurim meister olnud Gunnar Vaidla. Olen pildistanud sama balletti, mis temagi. Muidugi, poisikesena nii vanuse kui oskuste osas, jäin ma temast valgusaasta kaugusele. Samas sealt sain aru, mis tähtis. Ja tähtis on etenduse hinge näitamine. (Seepärast ei olegi ma saanud head pilti etendusest, millest ei ole aru saanud või mis pole "minuga rääkinud".)
