Nagu ikka: alguses ei saa vedama, lõpus tuleb ja tuleb uusi pilte. Muud paha ei olegi kui, et vanainimesel on omajagu liigset rabamist ja närveerimist. Kaks-kolm päeva tegin jõu piiril tööd. Esimesel päeval lõikasin paspartuud ja kleepisin neile pildid, teisel päeval tuli raamatukogus klaase pesta ja pilte klaasida, oli vaja ka konkse juurde teha. Enne seda kulus päev piltide trükkimiseks ja servade lõikamiseks. Muidugi enne seda ka paar päeva piltide korrastamiseks. Kes oma failid viimasel minutil saatsid, ei mõista, et tasuta seda kõike teha saab, aga kas on mõistlik... Näituse tegemine on aruanne tehtust. Iga juhendaja tahab, et tema õpilased, kellega on tegeletud, oleksid võimalikult heade tulemustega. Siit ka tegematajätmiste parandused. Kui kõik see jääb viimasele minutile, on raske. Oleks saanud ju ka näitus ära jätta või siis teha näitus ainult parimatest piltidest, aga siis oleks olnud paari autori näitus. Alati on soov autoreid aidata ja töid parandada. Kahjuks pole kõigil alati piisavalt aega koos pilte korrigeerida. Viimasel hetkel seda kõike ei saakski. Ringi tegemiste juures on suureks puuduseks veel see, et ei "rohelised" ega ka "vanad kalad" ei oska küsida. "Miks" ja "kuidas" peaksid olema paljude lausete esimesed sõnad, aga seda pole! Kui pole küsimusi, pole ka vastuseid. Loomulikult kujutan ette, millised võiksid olla probleemid, aga suurt osa miskipärast ei haara need teemad, mis välja pakutud. Fotoaparaat ostetakse sageli just koduste sündmuste pildistamiseks. Seega pildistatakse INIMESI, aga inimese-teemalisi pilte ringi liikmetelt ei näe. Ikka mingid standardmaastikud, lillekesed, kollased lehed. Ring käib koos peamiselt talvel, aga ka talviseid pilte näeb harva. Mingil kindlal teemal pildistamist ei toimu. Kogu töö käib mingit isevoolu, nii Emajõe moodi: sinka-vinka ja aeglaselt. Kui kuulutada välja ühispildistamine, on juhendaja koos ühe ringi liimega ÜHISELT pildistamas. Enne seda on kõik vaikivalt nõus kaasa lööma. Või on siis vaikivalt kaasalöömise vastu?! Keegi ei julge midagi öelda! Alla anda ma siiski veel ei kavatse. Mis sellest, et tasu ringi töö eest on vaid umbes 1/10 loogilisest (enamik tööst tuleb teha väljaspool ringi tööaega). Mida üks invaliid muud ikka jõuab?! Fotoring on üks võimalik väljund ja selle eest tuleb tänulik olla. Siit edasi - ringi liikmetele annan ma veel valu. Veel sellel kuul. Suvel kah!
