Otsustasin eile mitte osaleda EFKÜ konkurss-näitusel. Miks? Kindlasti kõigepealt selle pärast, et kogu piltide esitamise protseduur polnud korralikult läbi mõeldud. Pildid, mis pidid laekuma virtuaalselt ja keskmises mõõdus, peavad nüüd keerulisemalt laekuma kahte kohta erinevas mõõdus. Kaks nädalat otsustatust hiljem. Kui žürii teeb oma otsuse, mis toimub ilmselt heal juhul nädala jooksul, tuleb nädalaga vormistada pildid suures formaadis. Kodus seda juba ei tee. Kuna pildid tuleb ise ka näitusevalmis esitada ja teadaolevalt EFKÜ-l raamimisvõimalus puudub, kulub autoritel selleks ka mõni päev kuni paar nädalat. Tähtaeg seda ei luba. Pildid peavad kohal olema kaks nädalat pärast žüriile esitamise tähtaega. Kes aga internetiga sinasõber pole, on siiani teadmatuses. Informatsiooni levikul ei saa loota vaid tehnilistele vahenditele. Nagu see paljudes valdkondades meie riigis kombeks. Kõik ei käi mitte-eluks-vajalikke asju uurimas. Peale kõigile kasuliku ühe ajalehe on nüüd kümneid kuni tuhandeid infoallikaid. Pole mõeldav, et kõik õigest kohast teavet saada püüavad. Muide, EFKÜ liikmete posti- ja internetipostiaadressid on teada. Sinna pole veel ühtegi teadet jõudnud! Mina ise korraldan teist aastat pööripäevaaegsete seisundifotode konkurssi. Ikka interneti kaudu, aga tegelik näitus on seinal ja paberil. Varem oli probleemiks üleslaadimislehe puudumine, nüüd siis veel mugavus. Osavõtjaid pidi tulema omajagu. Vähemalt pooled kutsututest andsid lubaduse. Tulemuseks oli see, et lubajatest osales vaid KAKS. Enamik pilte tuli oma enda lähikonnast, kuigi huvi tundus olevat palju-palju suurem. EFKÜ liikmetele, kes on mu FB sõbralistis, sai teade edasi antud. Tulemus ikka vaid ÜKS OSALEJA. Mida see tähendab? Ilmselt vaid seda, et internet on vaid juhuslik lugemiskoht ja mitte millekski ei kohusta ka siis, kui lubadus antud. Need ju lihtsalt sõnad, mis koosnevad suurest osast ühtedest ja nullidest. Null aga ei maksa miskit! Samas: kulutused ja põhitöö võtsin enda ja sponsori kanda. Nädalapäevad iga pööripäeva kohta kulutasin igasugusele organiseerimisele, piltide trükkimisele ja lõpuks ülespanekule. Ikka oli osalejaid napilt. Milles häda? Kas selles, et enamik eksponeerib end oma kodulehel ja muul moel pilte näidata ei taha (julge?). Kas tänapäeval on kah ainult nii võimalik ennast näidata? Loodan, et mitte. Tõsisemad tegijad peaksid ikka ka mitte ainult ekraanilt vaadatavad olema. Lõppresultaat, kuni me ikka traditsioonilist pilti näha tahame või kasutame, peaks ikka mingil läbipaistmatul alusel olema. Helendav pilt on küll efektne, aga mitte alati kasutatav. Teiseks küsimuseks on, miks need, kes mingil määral on fotograafias midagi saavutanud (pean silmas kiitust ennekõike) on oma tee pooleli jätnud? Nii mitugi noort inimest, kes on esimesed aabitsatõed omandanud, on oma osaluse ringis katkestanud. Ja seda ilma etteütlemiseta. Mul on sellest alati kahju olnud. Midagi hakkab looma... ja siis on lõpp. Liiga vara peetakse end piisavalt targaks. Oma laad ja stiil, kui ta on kujunemas, on toredad asjad, aga seda tuleks pikalt lihvida. Ilma pideva tööta edasiminekut ei ole. Nii ka kunstis üldisemalt. Tantsijad peavad vormi hoidmiseks pidevalt harjutama, maalikunstnikud teevad peale põhiteoste suure hulga visandeid ja etüüde. Mõne kunstiliigi viljelejad tegelevad paralleelselt teise materjaliga, et end vormis hoida. Kui võrrelda suurte kunstnike teoseid pika loometee eri etappidest, leiab selliseid erinevusi, et raske on neid sama kunstniku loominguks pidada. Areng ja arendamine on pidevad protsessid. Kuna mina jagan fotorahva kolme rühma, siis on neil rühmadel ka erinevad lähenemised fotole. Esimene rühm on kodupildistajad. Nemad teevad pilti vaid endale ja tuttavatele meenutamiseks. See on loomulik kõigile ja kasulik kirjutamise juurde. Siin on kasulik läbi teha algkursus fotograafiast. Möödunud sajandi alguse "1-he tunniga fotograafiks" tasemel. Tegelikult vist kulus ka tookord rohkem aega. Teine rühm on ehtsad fotohuvilised, harrastajad või amatöörid. Nende tegevus peaks olema suunatud fotokunsti maadele. Kes saab paremini, kes halvemini sellega hakkama. Kindel on see, et kõik nad pidevalt täiendavad ennast ja püavad oma töid eksponeerida. Sest selleks nad seda teevad, et end väljendada. Ja kes ikka helikindlas ruumis laulma hakkaks või pimeduses pilte vaatama hakkaks! Selle seltskonna jaoks on loomingu eksponeerimine väga oluline. Ja kolmas seltskond on fotograafid. Nemad on kutselised ja elatuvad sellest. Ja kes on siis kunstnikud? Need on asjatundjad kahest viimasest grupist. Kõik professionaalid ei ole isegi korralikud fotograafid, osa on kindlasti kehvad käsitöölised. Kahjuks ka suurte ateljeede pildistajad. Mida teha, kui "silma" ei ole! Kodupildistajad kunstnikud olla ei saa. Nende seas võib olla neid, kel on midagi juhuslikult õnnestunud, ja see on ka kõik. Seega tahan öelda, et need, kes end tegijateks peavad, peavad pidevalt end vormis hoidma. Seda siis pideva harjutamise = pildistamise ja enda täiendamise teel. Uut tehnikat võib tundma õppida, aga see pole oluline. Oluline on oma enda väljendusvahendite viimistlemine. Tagasi tulles alguse juurde, tahan öelda, et kasvõi nui neljaks, tuleb ettevõtmise väljakuulutamisel teada, mismoodi asjad käima hakkavad. Kui ei õnnestu, tuleb asi kasvõi edasi lükata või kõva häälega kuulutada välja oma idee pankrot. Uuesti ja paremini saab ikka üritada. Pärast on hingepiinasi vähem.
