Nii enda kui teiste suhtes. Tehakse
pilte "kuidas juhtub", näidatakse igat ja kogu rahvale. Üldsegi ei
mõelda, et võib-olla keegi hakkab piltide põhjal kellestki halvemini
arvama. Seda siis, kui piltide ülesriputaja on fotokoolitust saanud. Aga
kui ta end juba fotograafiks peab, pole häbistamiseks paljut vaja. Mind
isiklikult ärritab kui staažikas fotograaf eksponeerib hulgi sarnaseid
pilte, mis korduses kaotavad uudsuse ja muutuvad nii mõttetuseks! Kui
pildireas toimub edasi liikudes areng, on sarnaste piltide näitamine
õigustatud. Kui aga liikumist, ükskõik mis suunas, pole, siis on hulga
sarnaste eksperimentide näitamine vaataja kiusamine. Liiga palju on
ükskõiksust! Kui ikka pildilt on raske aru saada, kelle- või millega
tegu, peaks pilti kas korrigeerima või üldse näitamata jätma. Olen seda
kohanud liiga sageli ka ringi külastanute juures. Olen alati lootnud, et
ringis käiakse mingitki õpetust saamas. Ja esimene asi, millest aru
peaks saama, on aru saamine korralikust fotost ja vahetegemine
kustutamisele kuuluva ja hea tulemuse vahel. Kõige selle pärast käin ma neljapäeviti raamatukogus huvilisi konsulteerimas. Kahju, et rahvast vähe. Konsultatsioonile peaks ilmuma rahvast ikka rohkem kui seni. Saab ju vaid konsultatsioone kindlas küsimuses.
