Vaatasin täna Tammelinna fotoringi 10. aastat kokku võtva näituse pilte, mis juhtumisi minu kätte jäänud. Kuna ringi liikmed olid enamikus naised ja ka kesk- ja vanemaealised, saan teha mõningaid kokkuvõtteid ja üldistusi. Üldisemalt oli ringi liikmete tase pisitasa tõusmas. Kahju on, et parimad autorid tänasel päeval enam ringi töös ei osale! Nii Maarja Rump kui Annika Häling olid eelmise aasta tipptegijad. Pean silmas ennekõike nägemisoskust.
Maarja rump tõestas, et aparaat määrab fotograafi nägemisoskuses paljut. Pärast parema aparaadi omandamist muutusid tema pildid lausa tundmatuseni. Tema maastikupiltidele võrdväärseid ei olnud. Ka teised pildid olid tal suurepärased. Mina juhendajana tunnen tema uutest piltidest suurt puudust. Seal oli tema eale omast mõtlikkust, ka lapselapse potrees koeraga.
Teine ja kah ringist eemale jäänud ringi liige, Annika Häling, oli ringi üks parimatest. Teisele kohale paigutamise põhjustab tema piltide juhuslikkus. Osa pilte on suurepäraselt läbimõeldud ja -töödeldud, teine osa on tugevelt juhuslikud.
Loodan fotoringi liikmetelt, kui nad on elementaarsed oskused omandanud, piltide mõtestamist. Niisama juhuslikke pilte teevad ka väikesed lapsed, kogenud ringi liikmed (teisi ringis polegi) mõtlevad enne, kui päästikule vajutavad. Ei pea ilupilte tegema, aga veidi rohkem võiks pildistamise ajal ikka mõtlema. Miks olid ka Edasi/Postimehe fotograafid kaheksa- ja üheksakümnendatel aastatel Eesti parimad pressifotograafid? lihtsalt seepärast, et nad olid tookordse Tartu Fotoklubi, Eesti parima, liikmed. Nad said kunstfotost impulsi, mis aitas nende piltidel parimad olla. Digiajastu on palju muutnud: mõtlevast fotograafist on saanud valiv ja otsiv fotograaf. Ta pildistab kümneid ja kümneid kaadreid samast asjast ja hiljem valib juhuslikest võtetest parima. Ma ei pea seda õigeks. Pean sellest tähtsamaks mõtlevat fotograafi. Inimest, kes näeb, tunneb, mõtleb ja näitab.
Sama reeglit olen ma tasapisi juurutanud ka fotoringi juhendades. Kui näed, siis tunneta, mõttesta ja alles siis pildista. Ma pole seda rida kunagi otse välja öelnud, aga vihjanud olen küll. Loodan, et seda ringi liikmed ka teevad.
Praeguseks on ringi liikmete arv kokku kuivanud. Ei saa öelda, et praegused liikmed väheste oskuste ja võimetega on, siiski on praegune ring oma hiilgusest suure osa kaotanud. Poolteisest tugevast liikmest kipub väheks jääma. Poolteisest seepärast, et üks on pidev kohalkäija, teine seevastu harv ja on suurema aja õigustatult pühendanud oma lastele. Ülejäänud püüavad küll ja tulemused on nendele vastavad. Tippudeni on neil veel veidi ruumi.
Tunnen suurt puudust igas vanuses õpilastest alates viiendate klassides käijatest kuni üliõpilasteni välja. Arvan, et ka neile on minu põhimõtteid kasulik kuulata. Kunagi saavad nad vanaks ja siis fotoringiga algust teha ei ole mitte kõige õigem. Ma ei halvusta sellega tänaseid ringi liikmeid. Nende potentsiaalne algusaeg oleks jäänud filmiajastusse, mil oma pimiku omamist takistas vajaliku ruumi puudumine. Praegu asendab pimikut arvuti, mis kõigil harrastajatel olemas. Ringiga liitumine on nende isiklik valik, pealegi on tänaseks fotoringist saanud fotohuviliste kohtumiskoht või klubi. Antud juhul näitavad kõik liikmed oma pilte ja teevad ka etteantud teemadel pilte. Kuna ringil puuduvad oma ruumid, ei ole võimalik enamusel katsetada selliste piltide tegemist, mis vajaks erilist valgust või erilisi tingimusi (vesised pildid ja tossud). Mingeid raame seavad ka kasutatavad aparaadid. Kuulu järgi on ringi liikmed sellise ringi töövormiga rahul.
|
