26. august 2009 on meie fotogrupi O.V.E.R. jaoks seni kõige mustem päev. Hukkus meie looduspildi-alustala Valju Talv.
Mäletan Valjut ajast, mil olime koos fotoklubis. Muidugi mäletan tema tookordset tippfotot "Vaata!". Looduspiltide osas ta tookord nii kõva tegija polnud. Otto Kuus oli siis kollektiivi looduspiltide staar. Uuesti kohtusin Valjuga tema vanade piltide näitusel Tammelinna raamatukogus. veidi hiljem oligi Valju grupiga liitunud. Eks vanad inimesed taha ikka huvikaaslastega kokku saada. Kui sõber juba arvuti sai ja hakkas oma pilte selles korrigeerima, muutus ta kõige aktiivsemaks pildistajaks. Peaaegu igal hommikul sõitis ta võttele ja ikka sai mingi uue pildi. Viimasel suvel püüdis Valju saada piltidele uusi peenemaid toone ja nüansikamat valget. Saigi. Suurimateks tänavusteks saavutusteks on kindlasti tema pildid udusest loodusest ja kalamehest. Hoopis uudsem meeleolu ja uus lähenemine. valju püüdis omamoodi pilte teha ja neid ka omamoodi viimistleda. Otsis erilist pruuni nagu tõsine kunstiinimene. Oli omas alati kindel. Mäletan, millise innuga ja järeleandmatusega kaitses kord oma pilte oma abikaasa ees. See oli tõeline võitlus, milles allaandmist ei olnud. 18. augustil oli meie viimane kokkusaamine, Endli sünnipäeval. Tehti ka paar pilti, aga Valju sel päeval pildile ei saanud. Grupipildi peale mineku jaoks pidas end liiga haigeks, aga meie seltskond tema juurde ka ei läinud. Jäigi viimane pilt tegemata. Sellest jäi kummaline tunne... See on mulle suur kaotus. Midagi väga olulist on Tammelinnast kadunud. See, mille pärast Tammelinn mulle eriliselt oluliseks sai. kujutan ette, et ka O.V.E.R.-i jaoks tervikuna on see kaotus suur.
Juures olev pilt on mul Valjust viimane - tema järjekordse näituse avamiselt Annelinna raamatukogus.
