Olen
sündinud 1947. aastal, sea aastal neitsi tähtkujus. Koolis käisin
algusest lõpuni tookordses 5. keskkoolis. Juhus tahtis, et sattusin
keskkooli osas õppima esimesse keemiaklassi Tartu ja ka Eesti
tugevamate keemikute käe alla. Siit olen saanud vajalikke teadmisi ja
ka õige suhtumise teadlastesse. Sama klass andis mulle rohkem kui võiks
oodata tavakoolilt. Seda eelkõige tänu suurepärasele pedagoogile Irene
Leisnerile. See, et ma tema juures õpilasena eriti hinnas polnud, ei
tee tema osa esteetika- ja eetikaõpetajana väiksemaks. Ka võin üksnes
juhusele tänulik olla, et sattusin koos õppima just selliste erandlike
õpilastega nagu olid selles klassis.
Pärast kooli oli loomulikuks jätkuks ülikool, mis jäi pooleli.
Esiplaanile kerkis juba kooliajal võimust võtnud huvi fotograafia
vastu. Ka oli probleeme tervisega.
Fotograafiaga tegin tutvust tänu klassivendadele. Rein Mäll oli
algkooliajal aktiivne klõpsutaja, samuti tema pinginaaber Mihkel Aul.
Minul tekkis ka asja vastu huvi. Mu isa niikuinii pildistas oma
maalimise kõrvalt, kui midagi perekonnas juhtus. Mul tekkis ka huvi
asja vastu. Mäletan esimest pilti ja enne seda paberi ja kemikaalide
ostmist Mäng ja Kooli poest! Esimesed pildid tehtud, läks asi edasi
kuni sain korraliku koolipoisi aparatuuri omanikuks. Läksin kooli
fotoringi. Juhendajat polnud, aga mingeid teadmisi sai ikka. Varsti
jäin kooli ainukeseks ringi liikmeks. Sain õige pea kohustuseka kooli
autahvli jaoks piltide tegemise. Mina pildistasin ja tegin pildid, isa
kirjutas nimed juurde. Koolis pandi üles. Nii kolm aastat järjest! Kui
meenutada, siis pildid olid koolipoisi kohta täitsa korralikud.
Ateljeepiltidele jäid küll alla, aga kooli jaoks olid head. Vähemalt
olid autahvlil kõik pildid ühe käekirjaga tehtud ja selle pärast
autahvel hea üldmuljega.
Pärast ülikooli sain tööle ELVTUI-sse. Seega loomakasvatusinstituuti.
Alguses fotolaborandiks Heino Jallai käe alla. H.Jallai oli endine
Tartu telemees (AK korrespondendipunkti looja) ka oli ta rahvateatris
näitleja ja fotoklubi liige. Miks ta minul klubisse minna ei lubanud,
jääb selgusetuks. Kui H.Jallai majandusdirektoriks sai, sai minust
labori juhataja. Nime poolest. Poisike veel. Tööle võeti Vello Marandi.
Hakkaja foto- ja kinomees TV Tartu stuudiost. Jallai tõi instituuti
veel ühe telemehe - Leonhard Vääna.
Suurepärase aparaadiremontija ja heliplaadikoguja. Saime kiiresti
sõpradeks. Paremat fototehnika-remontijat pole ma kohanud. Sama
kindasti saab öelda tema plaadikogumiskire kohta. Ainult ülivõrded.
Loomakasvatusinstituudis olin kahjuks mitmetel pinnuks silmas. Keegi
"tore" inimene tegi minust lausa rahvavaenlase. Hing sai täis ja
otsustasin mujale minna.
Mu tookordse hea sõbra Urmas Ehasoo isa töötas kutsekoolis meistrina..
Sain teada, et sealne direktor otsib fotohuvilist inimest, kes ka kino
teha armastaks. Mina sobisin selle koha peale. Tegin ka katse läbi -
pildistasin mingil aktusel. Kuna olin hea tehnika omanik, oli see
lihtne plesanne. Sain tööd, mida jätkus 9 aastaks ja 9 kuuks. Peale
pildistamise juhendasin ka fotoringi, püüdsin teha kunstpilte ja
aitasin kooli universaalset helitehnikut-santehnikut-remondimeest Heiki
Soosaart. Samal ajal sain ka tööd EPA-s (põllumajandusakadeemia)
ühiskondlike erialade teaduskonna fotoringi juhendajate koolitajaks.
Tegelikult väga formaalne ametikoht ja tulemusi sel tööl oli napilt.
Vaid kolm minu tudengit on fotograafiaga tegelema jäänud. Siin käis ka
tookordne klubi liige Kalev Korsten, kes mu Tartu Fotoklubisse värbas.
Oli detsember 1976. Kohe pidin osa võtma aruandenäitusest, aga edutult.
Siiski läks vähemalt üks pilt edasi vabariiklikule näitusele ja kui
Hiiumaal kokkutulekul selle eest eripreemia parima kultuuriteemalise
foto eest kätte anti, oli üllatus suur. Tartu FK-s olin kuni 1983.
aasta juhatuse valimiseni. Ma polnud uue juhatuse ja tema põhimõtetega
rahul ja otsustasin lahku lüüa.
Selleks ajaks olin jõudnud vahetada töökohta. Uueka töökohaks oli
saanud Noortemaja "Sõprus". Ka tuli uus temaatika senise asemele.
hakkasin peale lihtsate kroonikapiltide kultuuriüritusi pildistama.
Olid nii kevadised kui sügisesed muusikapäevad, tantsuvõistlused ja
palju muud. Tegemist jatkus.
Kuna vajasin fotoklubilist tegevust, lõin koos sõpradega fotogrupi "Ah?". Grupp oli Tartus aktiivne paar aastat.
Korraldasime mitu vabaõhunäitust ja hiljem muutus suurusehullustus nii
suureks, et saime hakkama Tartu ja Jõgeva ühisnäitusega "Kungla"
kolhoosis "Kungla maafoto" nime all. Kuues ja seitsmes näitus olid
vägevad: osavõtjaid oli peale Eesti veel Venemaalt, Rootsist, Poolast,
Rumeeniast ja Austriast! Saadetud piltide tase oli lausa maailma
parimal tasemel! Näituste rida katkes, kui rubla kaotas oma väärtuse ja
polnud lihtsalt jõudu üksi, "oma kulu ja kirjadega" suuremat näitust
korraldada.
Olin noortemaja palgal kuni maja tegevuse hääbumiseni. Kuna minu
käsutuses oli suhteliselt rahuldav tööruum, mida kellelgi edaspidi vaja
polnud, sain seal kätt proovida ateljeefotograafina. Alguses puudusid
kliendid, hilhem polnud jõudu tellimusi täita. Rekordpäeva tellimuste
kogus oli 1000 pilti ükshaaval ja käsitsi valmis teha! See oli ka
ainuke kord, mil väsimusest tööle ei saanud minna. Kivärvifoto ja
"seebikad" igaühest fotograafi tegid, kadus klientuur. Ka muutus krooni
tulekuga väärtushinnang. See periood sai läbi.
Hea koolivend Jaak Viller lubas oma sünnipäeval 1995. aastal asja
uurida ja täpselt kuu aja pärast sai minust teatri fotograaf. Uus töö
ja uued kogemused. Samas, ega see töö nii võõras ka polnud. Olin ju
varemgi teatris pilti teinud. Esimast korda siis kui Ülo Vilimaa oma
esimest rolli tantsis. Pildid ei tulnud küll välja, aga pisiku sain
külge. Hiljem proovisin veel kuni sain 1975. aastal õiguse olla teatri
"ihufotograaf" külalisetendustel Moskvas. Seega siis fotoreporter nii
teatri kui ka Eesti pressi jaoks. Saatsin sealt pea iga päev
negatiivijupikesi Tartusse ajalehele, kus nad ka ära trükiti koos
väikeste kommentaaridega.
Uues ametis teatri fotograafina tuli teha tõsist tööd. Seda jätkus
mõneks aastaks. Siis puhusid uued tuuled ja teatrist kadus fotograafi
ametikoht. Tööd jätkus ja seega polnud raske end majandada. Ka sain
esialgu kasutada sama tööruumi. Hiljem sai selle ruumi valdajaks teatri
komandant, kes seadis sinna lao. Veel mõne aja jooksul peeti mind seal
vajalikuks. Sain viimasel ajal tööd grimeerijate juures grimmi
pildistades. Digitaalaja tulekuga lõppes see töö ka otsa. Algas
iga-aparaadiomanik-on-fotograaf-ajastu.
2002. aastal tekkis vanadel fotoklubist eraldunud meestel soov omaette
klubilist tegevust harrastada. Moodustus "grupp seltsimehi", kes kokku
tulid ja oma põhikirja järgi grupi lõid. Nendeks olid tähtede järgi
Oodet Oksa, Vladimir Leiman, Endel Annuk ja Rein Urbel, kelle
eesnimetähtedest sai grupp nime. Registreerusima MTÜ-na Fotogrupp
O.V.E.R..
Oleme koos tegutsenud siiani. Alustasime ootamatult - korraldasime
teatri kohvikus Saksa noore naisfotograafi Claudia Jaquet'
personaalnäituse. Hiljem alles korraldasime oma väljapanekuid. Saime
hakkama ka Eesti teatrifoto näitusega 2003. aastal. Kuna see näitus
osutus kulukaks ja puhtast entusiasmist seda ei korralda, jäi see
viimaseks selliseks katseks. 2003.aastal külastas mind Ralf Ginter
Saksamaalt. Korraldasime talle koos vastuvõtu. Sellest ajast on tema ja
ta abikaasa Inge ka grupi liikmed. Hiljem liitusid grupiga õpetaja Elle
Mets ja vana fotomees Valju Talv. Grupp on vahelduvalt aktiivne.
Korraldades nii uhiseid kui ka personaalnäitusi. Eriti hakkaja on Endel
Annuk, kel pidevalt vahelduv väljapanek Park-Hotellis.
Nende tegemiste kõrval pole mul noortega tegelemine unarusse jäänud.
Olen poolteist aastat Tartu linnarsaamatukogu fotoringi juhendaja
olnud. Ringi hingekirjas on liikmeid vanusega 10 kuni pea 70 aastat.
Enamuses algajad, seega fotograafilises mõttes noored. Huvitav tegevus. Ei lase longu vajuda ja pakub vaheldust.
0
